Me oleme veel elus!


Vene Noorsooteatri 30. tegevusaasta puhul

Reet Kudu, kirjanik

Vene noorsooteatri märtsikuiselt juubelikontserdilt kultuurikeskuses „Lindakivi“ jäid kõlama vilistlaste sõnad, et see teater kinkis neile õnneliku lapsepõlve, mis muidu oleks olnud sama ilmetu ja tüütu nagu kahel peategelasel lavastuses „Elu @serval“, kus tüdruk ei taha või ei julge üksi kuristikuservalt alla hüpata ja läkitab netiavarustesse sõnumi: kas keegi ei tahaks temaga koos elust lahkuda? Üks nooruk tahab, aga noored armuvad ega tapa end. Veel mitte?!

„Me oleme veel elus!“ – nende sõnadega lavastusest „Elu @serval“ (Žižn n@ kraju) võiks ju end iseloomustada kogu Vene Noorsooteater ehk VNT, sest see teater pole saanud eales riiklikku toetust, kuigi asutati Tallinnas juba aastal 1989 ja tähistab tänavu oma 30. tegevusaastat. Ei, see pole põrandaalune asutus, mis levitaks riigivastaseid lendlehti või mängiks näidendeid Putini kuulsusrikkast eluloost. Hoopis vastupidi, teatri väikesel laval tutvustatakse venelastele juba aastakümneid eesti dramaturgiat. Kohe esimene lasteetendus oli Uno Leiese „Buratino lendab Kuule“ ja eesti autoreid on repertuaaris olnud pidevalt, kokku ligi paarkümmend. Oskar Lutsu lastelood seati ümber ka kuuldemängudeks, mida kasutasid Raadio-100 ja Raadio-4, kus ollakse väga rahul noorte näitlejate esinemisega.

Hubane ja õdus noorsooteater on Tallinnas elus erinevalt riiklike miljonitega üle külvatud teatrist NO99, mille loomist olevat eriti soosinud reformist Urmas Paet ja mida on alati ülistanud Jaak Allik. Alguses nii põnevast ja eksperimenteerivast absurditeatrist sai pikapeale täielik poliitteater, mille üks juhte jõudis lõpuks vägivallani mitte ainult laval, vaid ka elus. Asi pole selle teatri puhul kahjuks ainult kunstitasemes või -maitses. Minu jaoks kohutav on vägivalla riiklik õigustamine, olgu selleks sotsrealism või sellele vastanduv absurdne „poriteater“.

Stalini preemia saanud Aleksandr Fadejev pani romaanis „Noor Kaardivägi“ samuti häbiposti konkreetsed elavad inimesed, kelle süüteod jäid tõestamata, nagu seda tegi NO99 menukas poliitmuusikal, kus seekord püüti hävitada venelaste käsilasi, mitte sakslaste sabarakke. Stalinlik sotsrealist Aleksandr Fadejev tegi hiljem oma süüd tunnetades enesetapu (samuti nagu NO99 ?), kuigi ka „Noor Kaardivägi“ sai NSV Liidus bestselleriks.

Riiklikult toetatud ja ülistatud vägivald jääb kahjuks ometi vaid vägivallaks, seepärast ei tasu praegu imestunult käsi laiutada – miks meie noorsugu on nii- ja naasugune: ropendab, kakleb, ei austa vanemat põlvkonda? Nagu metsa hõikad, nii vastu kajab. Seda võiksid arvestada ka traditsiooniliste pereväärtuste hindajad, kui nad hakkavad uurima, kuhu kaob riigiraha ja kelleni see kunagi ei jõua. Vene Noorsooteatri asutaja Aleksandr Puolakainen on igatahes suurepärane teatrijuht, peaaegu nagu trupi „isa“, kes on suutnud oma teatrit ka ilma riigitoetuseta kolmkümmend aastat elus hoida.

Vene Noorsooteater on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Esimese preemia pälvis Saaremaa festivalil (2016) nende lavastus Edith Piafist.

Soomeugri juurtega teatrijuht Aleksandr Puolakainen räägib vabalt nii eesti kui ka vene keelt, aga olulisim on see, et ta on algajatele näitlejatele olnud suurepärane pedagoog. Alustati kooliteatrina, kuid suuresti tänu näitlejale Vladimir Laptevile saadi sisse nii suur arenemishoog, et nüüd on võimalik juba juubelit tähistada. Lisaks oma etendustele korraldab VNT juba 25 aastat maikuus festivali „Teatrimaagia“, millest on osa võtnud üle 50 teatri (nii taidlejaid kui ka professionaale) Soomest, Lätist, Leedust, Venemaalt ja mujalt.

Täissaalile läks ka viimane esietendus „Romeo ja Julia“ (29.03.2019), mis oli lavastaja Alla Milovidova poolt hästi hingeminevalt lahendatud. Lisaks peaosalistele Marina Lõžinale ja Timofei Beresnevile oli kolmandaks peaosaliseks väljendusrikas tantsija ja näitleja Jekaterina Retšek Saatuse rollis. (Ta võitis ka parima naisnäitleja preemia Edith Piafi rolli eest Saaremaa festivalil 2016.). Palju aitasid üldmuljele kaasa kostüümid – kunstnikud Larissa Solovei ja Tatjana Kriušina.

Minge ja veenduge ise, kui viitsite sõita Lasnamäele ja üles otsida aadressil Kalevipoja 10 asunud kunagise lasteaia, kus teater juba aastakümneid tegutseb!

Kahjuks on paljud Tallinna noorsooteatris hea koolituse ja esinemisvõimaluse saanud noored näitlejad lisamas nüüd kuulsust ja sära hoopis Venemaa professionaalsele teatrielule, mitte meie omale. Ka Marina Lõžina kavatseb sel sügisel minna Peterburi näitekunsti õppima. Ehk jääb alles tema lavapartner Ivan Turapin etendusest „Elu @serval“, aga talle tuleks nüüd leida uus enesetapu-kaaslane, sest üksi duetti ei mängi. Majakovski-nimelise teatri näitleja Anastassia Djatšuk väitis samuti, et pääses maailmakuulsasse Moskva teatrisse ainult tänu Aleksandr Puolakaineni väljaõppele. Tema esimene peakangelanna Tallinnas oli Pipi Pikksukk, kelle jaoks ta kudus endale ise sukad. Ja nagu ka kõik teised näitlejad kinnitab temagi, et Puolakainen on näitlejatele mitte niivõrd teatridirektor, kuivõrd sõber, kes on suutnud rõõmsamaks ja kultuursemaks muuta paljude venekeelsete noorte lapsepõlve.

Tallinnast on kahjuks lahkunud ja välismaal tuntuks saanud juba liiga paljud Puolakaineni õpilased, kuigi andekaid noori vajaks ka Eesti Vabariik. Juubeli puhul ilmus Vene Noorsooteatri ajaloost küll optimistlik raamat „Meil on kõik hästi“. Aga võiks ju olla veel palju paremini, sest kui VNT lavastatud eesti dramaturgia pole huvi eesti kultuuri vastu, siis mis imeasi on üldse lõimumine ja kultuurihuvi? Missuguseid pabereid ja „projekte“ peaks eesti kultuuri tutvustav ja pereväärtusi hindav noorsooteater VNT riigiametnikele esitama, et kohalikud kultuuriametnikud ka selle trupi olemasolu lõpuks märkaksid ja lavastusi vähemalt 30. juubelist alates toetaksid?

Või peab see teater tõesti veel 30 aastat ootama, sest neil puuduvad osavad projektikirjutajad, kuigi on olemas põnevad ja kaasakiskuvad lavastused. Kas tõesti toetatakse meil lõimumise sildi all pigem „kambavaimu“ (või ka lausa korruptsiooni?), sest kui kolmandik vabariigi elanikkonnast jäeti taasiseseisvumisel ilma oluliste inimõigusteta, siis oli pärast samadel ilmajätjatel hea võimalus jagada oma (venekeelsetele) semudele toetusi ja poolehoidu mitte tegelike saavutuste, vaid „ustavuse“ eest?

Igatahes hoolimata pidevast lõimumise rahastamisest kuhugi ja kellelegi, ei kajastu integratsioon argielus kuigivõrd. Eesti kultuur vajaks ometi märksa rohkem just vene keeles tutvustamist. Veendusin selles oma hiljutisel esinemisel Narva Kreenholmi raamatukogus, kus oli väga südamlik kohtumine lugejatega, kes vene keeles vestlevaid eesti emakeelega kirjanikke harva näha saavad. Õigemini – peaaegu üldse mitte!

Vene Noorsooteatril on aga eesti kultuuri tutvustamisel tulemusi kuhjaga. Ka sel suvel saab nende lasteetendusi näha Tallinna Botaanikaaias. Hea koht ja lustlikud etendused – miks mitte minna vaatama kogu perega?


Просмотров: 0

© 2016 Русский молодёжный театр. Сайт создан на Wix.com